Hageri, 1. mai 1917. Töörahvapüha rongkäik Hageri kalmistule
Hageri 780 või 800? Mõlemad on õiged!
Hageri on olnud läbi aegade üks tähendusrikas paik. Tänapäeval on see kihelkonnakeskus, seoses tööstuse ja transpordi arenguga Kohila mõisa ümber võib-olla veidi kõrvaliseks jäänud, kuid kuni 20. sajandi alguseni kihelkonna vaimu- ja võimuelu keskuseks olnud.
Inimesed on seda paika asustanud tuhandeid aastaid. Kliima soojenemisel ja jää alt vabanemisel u 10 500 aastat tagasi ning Balti jääpaisjärve vee alanemisel hakkas Eesti aladel kasvama taimestik, ilmusid loomad ja seejärel ka inimene, kes elatus küttimisest, korilusest ja kalapüügist. Tänaste teadmiste juures ei julge sajaprotsendiliselt väita, et Hageri piirkond asustati samal ajal, kui tekkisid teadaolevad vanimad asulakohad Kunda Lammasmäel või Pärnu jõe ääres Pulli asulakoht, mis on dateeritud ajavahemikku 9000-8550 eKr. Meie vanadest, kiviaja asulapaikadest ei ole mingeid jälgi leitud. Sutlemast leitud üks kivitalb võib pärineda nii kiviajast kui ka hilisemast perioodist. Sutlemast, Hagerist ning Kohilast on leitud nöörkeraamika kultuuriga seotud venekirveid, mis pärinevad ajavahemikust 2900-1800 eKr, Angerjalt on leitud üks ajavahemikku 2900-500 eKr dateeritud silmaga kivikirves. Raua-, kesk- ja varauusajast pärinevad metsades ja soosaartel leiduvad mõnemeetrise läbimõõduga põllukivihunnikud, mis annavad teada meile maaharimisest, s.t kivid korjati ära põllulappidelt. Nooremast pronksiajast (1100-500 eKr) pärineb kividesse lohkude tegemise komme. Hageri piirkond on rikas lohukivide poolest, neid on teada 73, millel on kokku vähemalt 813 lohku. Lohkude arv oli väga erinev, näiteks Hageri hiiekivil on 52 lohku, Masti küla lohukivil 22 lohku, enamasti on kividel aga alla 7 lohu. Ei ole teada, miks kividesse lohkusid uuristati, enamasti seostatakse neid põlluharimisega. Et põllud asusid asulate lähedal, võiks lohukivide maastikul paiknemisest teha järeldusi ka selleaegsete asulakohtade üle. Paraku ei ole see olukord tänapäeval üksühele võetav. Rändrahnud -lohukivid on ikka olnud rändavad kivid. Kui neid ei kasutatud enam algsel või maagilisel eesmärgil, kasutati neid kas ehitusmaterjali või piirikividena ning sageli ka teisaldati. Juba tsaariaja lõpul lasid mõisnikud põldudelt kive ära vedada (näiteks Lalli kivi kadumine 19. sajandi viimasel veerandil Pahklas). Kõige suurema karuteene lohukividele tegi muidugi tehnikaaja saabumine ja suurpõldude rajamine 1960-70ndatel aastatel. Nii kadus maastikult ja ka mälust Pahkla suurkiviga (Eestimaa Kivide kuningas) samas suurusjärgus olnud rändrahn Sutlemas, mida ühes vanas saksakeelses raamatus vaid näinud olen.
13. sajandi alguses oli enamus Eesti alade muinaskihelkondadest ühinenud 8 suureks maakonnaks - Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa, Revala, Saaremaa, Sakala, Ugandi ja Virumaa. Seoses majandusliku arenguga leidis aset poliitilise võimu koondumine ning tekkisid võimukeskused. Harjumaa üheks suuremaks keskuseks on just Hageri piirkond, kuid mis nime all ja mis piirides see oli, ei ole siiski teada, arvatavasti paiknes see keskus Lohu Jaanilinna ümbruses. Ristiusustamise perioodil, tõenäoliselt 1220. aastate alguses rajati Harjumaale kirikukihelkonnad - Hageri ja Kose. Kose kihelkond paiknes Harjumaa kirdenurgas ning Hageri hõlmas ülejäänud muinasmaakonna ala, s.h ka hilisemad Rapla ja Juuru kihelkonna ning suurema osa Nissi kihelkonnast, mis muutusid iseseisvateks kirikukihelkondadeks tunduvalt hiljem - Juuru u 1240, Rapla u 1300 ja Nissi 1645.
Lambertusele pühendatud Hageri kirik ehitati teede risti arvatavasti juba 1221. aastal, kuigi kirjalikult on preestrit ürikuis mainitud alles 1424. Siit siis Hageri koguduse 800. aastapäev.
Tänane Hageri kihelkond on kirikukihelkond ja selle alguseks võib lugeda 13. sajandit. Et siinsed alad aga ka varemalt asustatud olid, annavad märku rikkalikud muistised nii Hageris kui kihelkonnas tervikuna. Usutavasti tehti ka sel ajal kirjalikke ülestähendusi, võib-olla kirjutati kasetohule, võib-olla kasutati märkide süsteemi, midagi sarnast sellele, mida me tänagi veel kindakirjaks kutsume. Kirjalik ajalugu algab meil ikka seoses Taani hindamisraamatus või mõne naaberrahva kroonikas mainimisega, sest seda keelt mõistame tänasel päeval kõik. Taani hindamisraamat LCD (ladina keeles Liber Census Daniae) koosneb tegelikult paljudest osadest, kuid kaks nimistut- 1230. aastal koostatud Väike Eestimaa nimistu sisaldab Eesti maakondade (v.a Sakala ja Ugandi) loendi adramaade arvuga ja Suur Eestimaa nimistu annab juba rohkem kui 500 kohanime Harju- ja Virumaal, k.a Hageri kihelkonnas, kus 1219–1220. aastatel mungad ringi liikusid ja rahvast ristisid. 1241. aastal redigeeris nimistut Tallinna piiskop Thorkill, nimistud koondati ühte ja märgiti külanimede juurde, millisesse kihelkonda ja kirikukihelkonda need kuulusid. Kunagi munkade poolt kuulmise ja oma arusaamise järgi üles kirjutatud kohanimede kirjaviisis on nii alamsaksa kui skandinaavia keelte mõjusid. Hageri küla on erinevate – sarnaste nimede all olnud 1241 Haccriz ~ Hakriz, hiljem 1417 Hakers, 1455 Hakeris, 1598 Hackers, 1562 de Haggeri kercke, 1725 Haggers. Hageri nime on rahvapärimuses seostatud sõnaga hagerik ’varjualune, õlgedest või okstest ehitis’. Kui mõelda meie varasematele teedele ja nende ristumiskohtadele, siis niisuguse varjualuse olemasolu Hageris kõlab üsnagi usutavalt. Taani hindamisraamat annabki oma loendiga paljude külade esmamainimise aastaga alust kirjaliku esmamainimise tähtpäevi pühitseda, Hageri seekord siis 780. aastapäeva. Seda vaatamata sellele, et meie muinasküla on dateeritud II aastatuhandesse eKr. Niisiis on õiged mõlemad daatumid - 780 aastat Hageri kirjalikust esmamainimisest ja 800 aastat Hageri kogudust.
Virve Õunapuu
Hageri muuseumi juhataja
Inimesed on seda paika asustanud tuhandeid aastaid. Kliima soojenemisel ja jää alt vabanemisel u 10 500 aastat tagasi ning Balti jääpaisjärve vee alanemisel hakkas Eesti aladel kasvama taimestik, ilmusid loomad ja seejärel ka inimene, kes elatus küttimisest, korilusest ja kalapüügist. Tänaste teadmiste juures ei julge sajaprotsendiliselt väita, et Hageri piirkond asustati samal ajal, kui tekkisid teadaolevad vanimad asulakohad Kunda Lammasmäel või Pärnu jõe ääres Pulli asulakoht, mis on dateeritud ajavahemikku 9000-8550 eKr. Meie vanadest, kiviaja asulapaikadest ei ole mingeid jälgi leitud. Sutlemast leitud üks kivitalb võib pärineda nii kiviajast kui ka hilisemast perioodist. Sutlemast, Hagerist ning Kohilast on leitud nöörkeraamika kultuuriga seotud venekirveid, mis pärinevad ajavahemikust 2900-1800 eKr, Angerjalt on leitud üks ajavahemikku 2900-500 eKr dateeritud silmaga kivikirves. Raua-, kesk- ja varauusajast pärinevad metsades ja soosaartel leiduvad mõnemeetrise läbimõõduga põllukivihunnikud, mis annavad teada meile maaharimisest, s.t kivid korjati ära põllulappidelt. Nooremast pronksiajast (1100-500 eKr) pärineb kividesse lohkude tegemise komme. Hageri piirkond on rikas lohukivide poolest, neid on teada 73, millel on kokku vähemalt 813 lohku. Lohkude arv oli väga erinev, näiteks Hageri hiiekivil on 52 lohku, Masti küla lohukivil 22 lohku, enamasti on kividel aga alla 7 lohu. Ei ole teada, miks kividesse lohkusid uuristati, enamasti seostatakse neid põlluharimisega. Et põllud asusid asulate lähedal, võiks lohukivide maastikul paiknemisest teha järeldusi ka selleaegsete asulakohtade üle. Paraku ei ole see olukord tänapäeval üksühele võetav. Rändrahnud -lohukivid on ikka olnud rändavad kivid. Kui neid ei kasutatud enam algsel või maagilisel eesmärgil, kasutati neid kas ehitusmaterjali või piirikividena ning sageli ka teisaldati. Juba tsaariaja lõpul lasid mõisnikud põldudelt kive ära vedada (näiteks Lalli kivi kadumine 19. sajandi viimasel veerandil Pahklas). Kõige suurema karuteene lohukividele tegi muidugi tehnikaaja saabumine ja suurpõldude rajamine 1960-70ndatel aastatel. Nii kadus maastikult ja ka mälust Pahkla suurkiviga (Eestimaa Kivide kuningas) samas suurusjärgus olnud rändrahn Sutlemas, mida ühes vanas saksakeelses raamatus vaid näinud olen.
13. sajandi alguses oli enamus Eesti alade muinaskihelkondadest ühinenud 8 suureks maakonnaks - Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa, Revala, Saaremaa, Sakala, Ugandi ja Virumaa. Seoses majandusliku arenguga leidis aset poliitilise võimu koondumine ning tekkisid võimukeskused. Harjumaa üheks suuremaks keskuseks on just Hageri piirkond, kuid mis nime all ja mis piirides see oli, ei ole siiski teada, arvatavasti paiknes see keskus Lohu Jaanilinna ümbruses. Ristiusustamise perioodil, tõenäoliselt 1220. aastate alguses rajati Harjumaale kirikukihelkonnad - Hageri ja Kose. Kose kihelkond paiknes Harjumaa kirdenurgas ning Hageri hõlmas ülejäänud muinasmaakonna ala, s.h ka hilisemad Rapla ja Juuru kihelkonna ning suurema osa Nissi kihelkonnast, mis muutusid iseseisvateks kirikukihelkondadeks tunduvalt hiljem - Juuru u 1240, Rapla u 1300 ja Nissi 1645.
Lambertusele pühendatud Hageri kirik ehitati teede risti arvatavasti juba 1221. aastal, kuigi kirjalikult on preestrit ürikuis mainitud alles 1424. Siit siis Hageri koguduse 800. aastapäev.
Tänane Hageri kihelkond on kirikukihelkond ja selle alguseks võib lugeda 13. sajandit. Et siinsed alad aga ka varemalt asustatud olid, annavad märku rikkalikud muistised nii Hageris kui kihelkonnas tervikuna. Usutavasti tehti ka sel ajal kirjalikke ülestähendusi, võib-olla kirjutati kasetohule, võib-olla kasutati märkide süsteemi, midagi sarnast sellele, mida me tänagi veel kindakirjaks kutsume. Kirjalik ajalugu algab meil ikka seoses Taani hindamisraamatus või mõne naaberrahva kroonikas mainimisega, sest seda keelt mõistame tänasel päeval kõik. Taani hindamisraamat LCD (ladina keeles Liber Census Daniae) koosneb tegelikult paljudest osadest, kuid kaks nimistut- 1230. aastal koostatud Väike Eestimaa nimistu sisaldab Eesti maakondade (v.a Sakala ja Ugandi) loendi adramaade arvuga ja Suur Eestimaa nimistu annab juba rohkem kui 500 kohanime Harju- ja Virumaal, k.a Hageri kihelkonnas, kus 1219–1220. aastatel mungad ringi liikusid ja rahvast ristisid. 1241. aastal redigeeris nimistut Tallinna piiskop Thorkill, nimistud koondati ühte ja märgiti külanimede juurde, millisesse kihelkonda ja kirikukihelkonda need kuulusid. Kunagi munkade poolt kuulmise ja oma arusaamise järgi üles kirjutatud kohanimede kirjaviisis on nii alamsaksa kui skandinaavia keelte mõjusid. Hageri küla on erinevate – sarnaste nimede all olnud 1241 Haccriz ~ Hakriz, hiljem 1417 Hakers, 1455 Hakeris, 1598 Hackers, 1562 de Haggeri kercke, 1725 Haggers. Hageri nime on rahvapärimuses seostatud sõnaga hagerik ’varjualune, õlgedest või okstest ehitis’. Kui mõelda meie varasematele teedele ja nende ristumiskohtadele, siis niisuguse varjualuse olemasolu Hageris kõlab üsnagi usutavalt. Taani hindamisraamat annabki oma loendiga paljude külade esmamainimise aastaga alust kirjaliku esmamainimise tähtpäevi pühitseda, Hageri seekord siis 780. aastapäeva. Seda vaatamata sellele, et meie muinasküla on dateeritud II aastatuhandesse eKr. Niisiis on õiged mõlemad daatumid - 780 aastat Hageri kirjalikust esmamainimisest ja 800 aastat Hageri kogudust.
Virve Õunapuu
Hageri muuseumi juhataja
